Kujuta ette, et on aasta 1900 ja soovid valmistada oma last ette eluks. Sa tead, et teda ootavad ees autod, elekter ja lennukid, kuigi tema maailm koosneb veel hobuvankritest ja küünlavalgusest. Sa ei saaks talle õpetada, kuidas juhtida lennukit või õppida programmeerima tehisintellekti abil. Aga Sa saad arendada temas uudishimu, õppimise ja kohanemisvõimet, insenerimõtlemist ja julgust tundmatuga silmitsi seista.
Me oleme täna täpselt samas olukorras: juba mõne aasta pärast pole ühtegi eluvaldkonda, mis poleks otseselt või kaudselt seotud tehisintellektiga. Kahel jalal jalutavad tehisintellektiga ühendatud robotid võivad olla juba lähikümnendil tänavatel sama igapäevased kui elektrilised tõukerattad.
AI ja robotite ajastu on alanud. Mõeldes laste tulevikule, pole küsimus üksnes selles, kuidas laps saaks tasuva töökoha, vaid selles, kuidas ta suudab kohaneda ja olla edukas pidevalt muutuvas maailmas. Selles maailmas on paindlikkus ja õppimisvõime kõige olulisemateks oskusteks.
Õppimisoskus on kõikide oskuste ema: kohanemisele suunatud tulevik
Me ei räägi tulevikuoskustest kui järjekordsest haridustrendist nagu digivahendite kasutamine õppetöös. Tuleviku ja kitsamalt tulevikuoskuste mõtestamine on osa toimetulekustrateegiast, kuidas pidevalt muutuvas maailmas edu saavutada, sealjuures ise terveks jäädes.
Seoses tehnoloogia kiire arenguga, viimasel aastakümnel eeskätt AI ja robotite muutumisega igapäevaelu osaks, on tegemist fundamentaalse majandusliku ja sotsiaalse nihkega. Käimasolev “AI ja robootika” nihe on sama sügav ja kõikehõlmav kui tööstusrevolutsioon 19. sajandil, mis muutis põllumajandusühiskonna tööstusühiskonnaks. Ja vähemalt sama oluline nihe kui interneti kasutuselevõtt ja digitaliseerumine viimastel aastakümnetel.
Automatiseerimise, tehnoloogia ja tehisintellekti mõjust tulevikuametitele on palju kirjutanud mitmed mõjukad autorid, näiteks Oxfordi ülikooli majandusteadlane ja professor Carl Benedikt Frey oma raamatus "The Technology Trap". Samuti analüüsivad tehnoloogia, automatiseerimise ja tehisintellekti mõju tulevikuoskustele ja tööturule oma raportites Maailma Majandusfoorum (WEF), OECD ja mitmed uurimisasutused üle maailma. Carl Benedikt Frey on nii Maailma Majandusfoorumi tuleviku töörühma ekspert kui ka OECD (arenenud riikide majanduskoostöö ja arengu organisatsioon) tehisintellekti töörühma liige.
Ühtlane arusaam on, et automatiseerimine, robotid ja AI ei muuda ainult üksikuid ameteid, vaid kogu töö olemust ja väärtusahelat. Võime iseseisvalt õppida on muutuvas maailmas tulevase edu nurgakivi.
Muutused ja kohanemine algavad kodust: õppija agentsus on elukestva õppe tuum
Elukestev õppija valib ise oma eesmärgid, kujundab õpiteekonna ja suudab seda teha iseseisvalt, sisemiselt motiveeritult ka siis kui kõik koolid on lõpetatud. Tänapäevastes õpetamise suundades nimetatakse seda õppija agentsuseks ehk tegevusvõimekus või toimevõimekus (ingl. student agency). Seega saab lapsest endast oma õpiteekonna teadlik juht ja kujundaja.
See tähendab, et laps ei ole passiivne info vastuvõtja, vaid oma õppeprotsessi aktiivne kujundaja. Lastel ja noortel on võime ja vabadus seada eesmärke, teha valikuid ja võtta oma arengu eest vastutust. See on vastand traditsioonilisele "tuupimisele" ja “tarkuse ülevalt, sh. õpetajate ja lapsevanemate poolt pähe tagumisele”. Kodust peab laps saama kaasa suhtumise, et õpitakse iseendale, mitte teistele.
Õppija agentsus on OECD õpperaamistiku "The Future of Education and Skills 2030/2040" üks keskseid kontseptsioone. OECD näeb agentsust kui võimet, mis aitab noortel maailma mitte ainult mõista, vaid seda ka positiivselt kujundada. Õppija agentsus on kesksel kohal kõikides uuemates õpetamise suundades ja õppeasutustes.
Agentsus ehk lapse tunne, et ta on oma elu peremees, suudab ise mõelda, algatada ja raskustega toime tulla, on õrn ja seda on võimalik tahtmatult kahjustada. Tihti teevad seda vanemad parimate kavatsustega, soovides last kaitsta või aidata. Halbadeks näideteks on ülekaitsmine ja mikromanageerimine, hävitav kriitika ja pidev võrdlemine, initsiatiivi ja uudishimu pärssimine ning vigade ja ebaõnnestumiste eest karistamine. Lapse agentsuse kahjustamine pärsib otseselt lapse loovust, kriitilist mõtlemist, enesejuhtimist ja otsustusprotsesse, enesehinnangut ja vastutustunnet.
Õppija agentsuse kontseptsioon koos elukestva õppe väärtustega võimestab lapsevanemat, sest see rõhutab tema rolli lapse esimese ja kõige mõjukama õpetajana. Vanema ülesanne ei ole olla range kontrollija, vaid lapse uudishimu, iseseisvuse ja eneseusu toetaja. Ta loob keskkonna, kus laps julgeb proovida ja eksida.
Kodu kui turvaline labor
Mis on ühist maailma tippteadlasel, menukal kirjanikul, osaval diplomaadil ja edukal ettevõtjal? Nende edu taga on saladus, mida raha eest osta ei saa: nad kõik kasvasid üles keskkonnas, kus neil oli luba eksida ja neil on oskus eksimustest sirge seljaga välja tulla. Kodu peab olema turvaline laboratoorium – paik, kus saab katsetada, läbi kukkuda ja uuesti proovida ilma hirmuta naeruvääristamise või karistuse ees.
Ideaalne kodune õhkkond lapsele on julgustav ja kaasaminev. Veelkord, lapsevanemad on lapse esimesed ja kõige mõjukamad õpetajad. Seetõttu on oluline, et ka lapsevanemad mõistaksid ja rakendaksid kodus kaasaegse pedagoogika põhimõtteid. Lapsevanema keskne ülesanne on lapse toetamine tema õpiteekonna iseseisvaks ja aktiivseks kujundajaks. Laps pole tuupija ja passiivne tarbija, vaid uurija, looja, probleemilahendaja, juht ja aktiivne enda tuleviku kujundaja.
Koduses turvalises laboris võib leiutada uusi mänge, mõelda välja lugusid, ehitada LEGOdest linnu või GraviTrax kuuliradasid, viia läbi katseid looduses või teaduskomplektidega, programmeerida roboteid liikuma, mängida ühiselt lauamänge või panna kokku puslesid, analüüsida ja mõelda välja arvutimänge, pidada vanemaga maha argumenteeritud vaidluseid või uurida iseseisvalt mõnda teda huvitavat teemat või probleemi.
Mängimine ja mänguline lähenemine treenib lapsi ootamatusteks tulevikus ning arendab eesajukoort ja otsustamisprotsesse. Mänguline lähenemine toetab lapse agentsust ehk toimevõimekust ja oma koha leidmist elus.
AI kasutamine on uus kirjaoskus
Tehisaru kasutamisel võiks lastele lihtsas keeles seletada, millega on tegemist. Näiteks, et tegemist on masinaga, mis on lugenud läbi palju raamatuid ja vaadanud palju pilte, kuid võib vastustes mittetahtlikult eksida.
Kõikidele vanuseastmetele tuleb viia kohale hoiak, et nemad juhivad tehisaru, mitte tehisaru neid. Mitte mingil juhul ei tohi kultiveerida suhtumist, et tehisaru on lapse teener viisil, et laps ei pea ise pingutama, ega mõtlema. See kahjustab laste loovust, iseseisvat mõtlemist, enesejuhtimist ja kõike, mis aitab iseseisvas elus hakkama saada. Seega kahjustab vastutuse ja juhtimise tehisarule ära andmine otseselt lapse ja noore agentsust.
Nooremale vanuseastmele võib seletada, et laps on võluri ja õpetaja positsioonis, kes kirjeldab tehisarule, mida ta tulemuseks ootab. Aga selleks, et saada, mida soovitakse, tuleb oma soove võimalikult täpselt kirjeldada. Laps peab oma võimekat, kuid kohati segaduses olevat õpilast ehk tehisaru targalt juhendama, tema tööd kontrollima ja lõpptulemuse eest vastutama. See õpetab küsimuste esitamist ja ülesande püstitamist (promptimist), kriitilist mõtlemist ja vastutustunnet.
Vanemates vanuseastmetes, näiteks koolis käivatele lastele rõhutage veelgi julgemini, et nemad on tehisaru juhid. Väga hea kujund on seejuures “kaaspiloot” (co pilot). Vastav tehisaru nimetus on tabavalt olemas Microsoftil. Vanemale astmele tuleb rõhtsamalt anda oskuseid, kuidas allikaid kontrollida, faktikontrolli teha ja tulemusi valideerida. Laps peab õppima võtma lõpliku vastutuse tehisaru esitatud tulemuse eest. See õpetab vastutust, kriitilist meelt ja juhtimisoskuse algeid.
Loovus ja originaalsus on tehisaru kasutamisel võtmekohal: kui kopeerida kellegi teise välja mõeldud käsklusi ja ülesandeid, siis võib tehisaru anda üpriski sarnaseid tulemusi, mida teistelegi. Kui olla küsimisel ja ülesannete püstitamisel (promtimisel) spetsiifilisem, loovam ja originaalsem, siis on ka tulemused huvitavad, arendavad ja kasulikud.
Lapsevanem on lapse esimene õpetaja ja suurim eeskuju. Tulevikuoskuste arenemiseks kodustes tingimustes on kõikidele lapsevanematele väljakutse, mis paneb proovile ka nende endi õppimisvõime, loovuse ja algatusvõime.